Ekstraktandi jõudluse määrab selle struktuur; tõhusaks toimimiseks peab orgaaniline ekstraheerija vastama kahele kriteeriumile. Esiteks peab ekstraheerimismolekulil olema vähemalt üks funktsionaalrühm, mis on võimeline seonduma metalliioonidega, moodustades ekstraheerimiskompleksi; tavalistes funktsionaalrühmades on aatomid nagu O, N, P või S. Nendel aatomitel on üksikud elektronpaarid ja need toimivad elektronide doonoritena, toimides koordineerivate aatomitena.
Hapnikuaatomid on kõige levinumad ekstraktides leiduvad funktsionaalrühmad. Teiseks peab ekstraheerimismolekul sisaldama piisavalt pikka süsinikuahelat või benseenitsüklit; need struktuuriomadused tagavad, et nii ekstraktant kui ka saadud ekstraheerimiskompleks lahustuvad kergesti orgaanilises faasis, samal ajal kui vesifaasis lahustuvad need halvasti. Kui süsinikahel on aga liiga pikk, võib ekstraheerija muutuda liiga viskoosseks või isegi tahkeks, muutes selle kasutamiseks sobimatuks. Tavaliselt jääb ekstraktandi suhteline molekulmass vahemikku 350 kuni 500.
