Keskkonnateadus
Ekstraheerimisprotsessis kasutatav lahusti. See peab omama võimet lahustada selektiivselt konkreetseid komponente vedelas või tahkes segus. Vedeliku -vedeliku ekstraheerimise korral peab lahusti olema ka töödeldavas lahuses lahustumatu või vähesel määral lahustuv. Ekstraheerimine on tavaline reovee puhastamise füüsikalis-keemiline meetod. Kui reovette lisatakse ekstraheerija, lahustuvad vees olevad lahustunud ained (saasteained) segamise ja massi{5}}ülekande käigus ekstrahendiks. Seejärel eraldatakse ekstraktiiv reoveest tiheduse erinevuste alusel; reovesi puhastatakse teatud määral, samal ajal kui lahustunud ained (saasteained) eraldatakse ekstraheerimisvahendist, mis võimaldab ekstraheerivat ainet ennast regenereerida ja taaskasutada. Näited hõlmavad fenoolide regenereerimist fenoolreoveest ja lanoliini taaskasutamist villapesureoveest ekstraheerivate ainete abil. Tavalised ekstraheerivad ained on benseen, ksüleen, kerge tõrv, butüülatsetaat, trikresüülfosfaat ja isopropüüleeter.
Tsiviilehitus ja ehitus
Lahusti, mida kasutatakse ekstraheeriva eraldamise saavutamiseks. See võib koosneda ühest komponendist või mitme komponendi segust. Nõuded reoveepuhastuses kasutatavatele ekstraheerivatele ainetele hõlmavad järgmist: sihtaine kõrge jaotuskoefitsient, et minimeerida ekstrahendi kasutamist ja maksimeerida tõhusust; lahustumatus või vähene lahustuvus vees, et vähendada ekstraktandi kadu; füüsikalised ja keemilised omadused, mis erinevad oluliselt vee omadustest, -nagu selge tiheduse erinevus, mis võimaldab gravitatsioonil-põhist eraldamist, või lahusti, vee ja lahustunud aine keemispunktide oluline erinevus, et hõlbustada lahusti regenereerimist destilleerimise või aurustamise teel; taastumise ja regenereerimise lihtsus; hea keemiline stabiilsus; ja mitte-toksilisus, tagades, et iga väike kogus kadunud ekstrakti ei tekita uut mürgist reovett.
Keemiatehnoloogia protsessid
Viitab keemilisele reagendile, mis on võimeline seonduma ekstraheeritava ainega, põhjustades seeläbi selle aine kandumise reaktiivi. Üldiselt nõutakse, et ekstraktandil oleks segu sihtkomponendi jaoks kõrge ekstraheerimisvõime (st kõrge jaotuskoefitsient) ja hea ekstraheerimise selektiivsus (st kõrge eraldustegur). Lisaks peaks see olema ekstraheeritavas lahuses lahustumatu või vähelahustuv, sellel peab olema kõrge keemis- ja leekpunkt, kõrge termiline ja keemiline stabiilsus, madal söövitav ja toksilisus ning see peab olema odav ja kergesti kättesaadav. Ekstraktandid võivad koosneda ühest -komponendilisest lahustist või mitme-komponendilisest lahustite segust. Näited hõlmavad tetraetüleenglükooleetri, N-metüülpürrolidooni või sulfolaani kasutamist aromaatsete ainete ekstraheerimiseks katalüütilisest reformaadist või hüdrorafineeritud krakitud bensiinist; di(2-etüülheksüül)fosforhappe kasutamine (lahjendina petrooleumi ja modifikaatorina tributüülfosfaadiga) uraani ekstraheerimiseks uraanimaagi väävelhappe leostusvedelikust; ja trikloroetüleeni kasutamine kohvi kofeiini eemaldamiseks. Oma omaduste põhjal võib ekstraheerivad ained liigitada: neutraalseteks ekstraheerivateks aineteks (nt alkoholid, ketoonid, eetrid, estrid, aldehüüdid ja süsivesinikud); happelised ekstraktandid (nt karboksüülhapped ja happelised fosfaatestrid); kelaativad ekstraktandid (mis on ka happelised ekstraktandid, mis moodustavad sihtioonidega kelaatühendeid, vabastades samal ajal vesinikioone); ja amiini{21}}põhised ekstraktandid (nt tertsiaarsed amiinid ja kvaternaarsed ammooniumisoolad). Tagasiekstraheerimisel kasutatav lahusti on tuntud kui eemaldaja; Tavaliselt kasutatakse lahustunud ainete eemaldamiseks orgaanilisest faasist puhast vett või hapete, aluste või soolade vesilahuseid.
