Dispersandid: nagu naatriumlignosulfonaat ja alküülfenooletoksülaadid; kasutatakse biotsiidi vees dispergeeritavuse parandamiseks ja toimeainete settimise või aglomeratsiooni vältimiseks.
Kelaativad ained: nagu EDTA ja aminotrimetüleenfosfoonhape (ATMP); kasutatakse metalliioonide (nt kaltsiumi ja magneesiumi) sidumiseks vees, leevendades seeläbi nende negatiivset mõju toimeainetele ja suurendades biotsiidset stabiilsust.
pH reguleerijad: näiteks väävelhape ja naatriumhüdroksiid; kasutatakse biotsiidisüsteemi pH reguleerimiseks optimaalsesse vahemikku, tagades toimeainete aktiivsuse (nt naatriumhüpoklorit näitab maksimaalset aktiivsust pH 8–10 juures).
Stabilisaatorid: näiteks propüleenglükool ja glükooleetrid; kasutatakse biotsiidi säilivusaja pikendamiseks ja toimeainete lagunemise vältimiseks.
